1. Ennemuiste elanud üks väga kole metsaline, kes põhjamaalt välja tulles tüki maailma inimestest ja elajatest paljaks teinud, ja aegamööda kõik elavad loomad maa pealt oleks ära hävitanud, kui keegi tema vastu abi ei oleks leidnud.
2. Metsalisel olnud härjavärki keha ja konnavärki jalad, ees kaks lühikest ja taga kaks pikka, nii et ta igal hüppamisel poole penikoormat maad ära mõõtnud, õnneks pidanud ta paar aastat seal paika, kuhu ta enese kord maha oli lasknud, ega läinud enne edasi, kuni kõik ümberkaudsed kohad paljaks olid söödud.
3. Keha olnud konnal üleni soomustega kaetud, mis tugevamad kui kivi ja raud, nii et ükski asi temale viga ei võinud teha. Tema kaks suurt silma hiilanud öösel ja päeval kui heledamad küünlad, ja kes nende valgust õnnetul viisil korra juhtunud nägema, see olnud kui ära tehtud ja pidanud temale ise söödaks suhu minema.
4. Ümberkaudsed kuningad tõotanud otsatu suurt palka sellele mehele, kes kas nõiduse ehk muu väe läbi metsalist oskaks ära hävitada. Seepärast oli mitugi meest oma õnne katsuma läinud, aga kõik nende ettevõtmised läksid nurja. Nõnda lastud kord suur mets põlema süüdata, kus sees kole loom asupaika pidanud; mets põlenud küll ära, aga kurjategijale ei tulnud tulest pisematki viga.
5. Vanarahva suust päritud jutud olid küll avaldanud, et koleda metsalise üle muidu keegi võimust ei võivat saada, kui ainult ühe pitserisõrmuse läbi, kus salatähed pidavat peal seisma, mis õpetust andvat, mil viisil metsalist surmata. Ei teatud aga ühtegi kohta nimetada, kus sõrmus praegu varjul seisab, niisama vähe targa asupaika, kes salakirja oskaks seletada.
6. Üks niisama julge südamega kui agara peaga noormees võttis viimaks nõuks sõrmust õnnekaupa otsima minna, kas ehk kogemata juhtumine teda jälgedele võiks juhatada.
7. Ta võttis tee hommiku poole, kus ta paari aasta pärast ühe kuulsa Hommikumaa targaga kokku sai ja nõu küsis, kuidas asjatalitus kõige hõlpsamalt edasi võiks minna.
8. Tark andis vastuseks:
9. „Inimeste pisike tarkus ei või sind siin aidata, aga linnud taeva all saavad sulle kõige paremad teejuhid olema, kui sa nende keelt tundma tahad õppida. Mina võin sulle selles asjas õpetust anda, kui minu juurde tahad jääda.“
10. Noormees võttis lahke pakkumise tänuga vastu, üteldes:
11. „Sel korral ei ole mul küll võimalik sulle midagi heategemise eest meeleheaks anda, aga kui asjatalitus mul õnnelikult korda läheb, siis tahan ma sulle sinu vaeva eest rohkesti tasuda.“
12. Selle peale keetis tark rammujooki üheksat sugu rohtudest, mis ta salamahti kuuvalgel korjanud, andis sellest kolm päeva järjestikku, iga päev üheksa lusikatäit noormehele juua, misläbi linnukeel temale tuttavaks sai.
13. Lahkudes ütles tark:
14. „Peaksid sa õnnekombel pitserisõrmuse üles leidma ja enda kätte saama, siis tule siia tagasi, et ma salakirjad sulle sõrmuse pealt saaksin ära seletada. Teist minu sarnast tarka praegu maa peal ei ole, kes sulle seda saladust seletada võiks.“
15. Targa juurest ära minnes leidis noormees juba teisel päeval, nagu oleks maailm olnud ümber muudetud. Kuskil ei käinud ta nüüd enam üksi, vaid leidis enesele igas paigas seltsilisi, sest et ta linnukeelt oskas, mis talle mõndagi tarkust ilmutas, mida ükski elav inimene temale ei oleks võinud õpetada. Ometigi ei olnud ta tükil ajal sõrmusest veel midagi kuulnud.
16. Nüüd juhtus ühel õhtul, kus ta pikast teest ja palavusest väsinult aegsasti metsas ühe puu alla maha oli istunud leiba võtma, et kõrgel puu ladvas kaks ilusat kirjute sulgedega võõrast lindu isekeskis juttu vestsid, mis temasse puutus.
17. Esimene lind ütles:
18. „Ma tunnen seda tühjatuule sõitjat puu all, kes kaua aega mööda maad rändab, kuid siiski jälgedele ei saa. Ta otsib taga kadunud pitserisõrmust.“
19. Teine lind kostis:
20. „Minu arvates peaks ta põrguneitsilt abi minema otsima, kes teda vististi sõrmuse jälgedele võiks juhatada. Kui sõrmus neitsi enese käes ei ole, siis teab ta selgesti, kelle käes haruldane asi seisab.“
21. Esimene lind ütles:
22. „Hea oleks muidu küll, aga kust ta põrguneitsi üles leiab, kellel kuskil kindlat asupaika ei ole, vaid täna siin, homme seal elab: mine tuult kinni püüdma!“
23. Teine lind kostis:
24. „Tema praegust asupaika ei tea ma küll nimetada, aga täna kolme päeva pärast läheb ta kasteallikale silmi pesema, nagu ta seda igal täiskuu ööl teeb, et nooruseilu tema palgeilt iial ei närtsiks ja vanaduse kanavarbad silmi kortsu ei tõmbaks.“
25. Esimene lind ütles:
26. „Ega kasteallik siit kaugel ei ole, lähme nalja pärast tema tempu vaatama.“
27. „Minugi pärast, kui tahad,“ andis teine vastuseks.
28. Noormees pidas sedamaid nõu lindude jälil minna kasteallikat otsima. Siiski tegi kaks asja temale muret. Esiteks, et ta kogemata kauemini magama võiks jääda, kui linnud minema hakkavad, ja teiseks, et tal tiibu ei olnud, miska ta lindude kannul jõuaks edasi minna. Tee väsimus ei andnud temale mahti öö otsani lindusid valvama jääda, vaid ta pidi silmad katte alla laskma. Ometigi ei tulnud tal mure pärast sel ööl rahulist und silma. Ta ärkas mitu korda üles, et lindude minek temale nägemata ei jääks.
29. Suur oli sellepärast tema rõõm, kui ta päikese tõusul silmi puude latva sirutades kirjusulelised seltsilised alles liikumata leidis, nokad tiibade all.
30. Ta võttis hommiku-suurust ja jäi siis ootama, kuni linnud teele lähevad. Aga neil ei paistnud sel hommikul veel kuhugi minekut olevat. Nad lendasid, kas lusti pärast ehk toitu otsides, ühest puuladvast teise, tegid seda tühja talitust õhtuni ja läksid siis sinnasamasse paika jälle puhkama, kus nad mineval ööl aset olid pidanud. Niisamuti sündis lugu ka teisel päeval.
31. Vast kolmanda päeva keskhommikul ütles üks lind teisele:
32. „Täna peame kasteallikale minema põrguneitsi silmapesemist vaatama.“
33. Siiski jäid nad lõunani sinnasamasse.
34. Pärast lõunat tõusid aga mõlemad lendu ja võtsid tee otsekohe lõuna poole. Noormehel põksus süda hirmu pärast, et teejuhid temal võiksid silmist ära kaduda. Aga linnud ei olnud veel kuigi kaugele lennanud, kui nad ühele puuladvale maha istusid.
35. Noormees jooksis nende jälil, et nahk seljas suitses ja hing rindu kippus kinni jääma. Kolme puhkamisega jõudsid linnud ühele väikesele lagendikule, mille serval kõrges puuladvas nad aset võtsid.
36. Kui noormees hiljem ka sinna oli jõudnud, nägi ta kesk lagendikku ühe allika; siin istus ta sellesama puu alla maha, mille ladvas linnud paika pidasid. Ta teritas oma kõrvu, et kuulda saada, mis sulilised isekeskis räägivad.
37. „Päike ei ole veel alla läinud,“ ütles üks lind, „meil läheb tükk aega oodata, enne kui kuu tõuseb ja neitsi allikale tuleb. Saab näha, kas ta noormeest puu all tähele paneb?“
38. Teine lind kostis:
39. „Ega tema silmale midagi nägemata või jääda, mis noormehe haisu kannab. Juhtuks noormees nii kaval olema, et ta tema võrku ei läheks.“
40. Esimene lind lisas juurde:
41. „Küllap saame näha, kuidas nad üksteisega kaupa sobitavad.“
42. Tükk õhtut oli juba läinud ja täiskuu üle metsa kõrgele tõusnud, seal kuulis noormees metsast natuke kahinat; mõned silmapilgud hiljem tuli metsa varjult üks tütarlaps nähtavale, läks lendaval sammul üle muru allika poole, nagu ei olekski tema jalatallad palju maa külge puutunud. Noormees pidi oma südames tunnistama, et tema silm eluilmas veel jumedamat neiut ei olnud näinud kui praegu. Ta ei raatsinud oma silma neitsi pealt enam ära tõsta.
43. Neitsi läks teda tähele panemata allikale, tõstis silmad kuu poole, langes põlvili maha, kastis üheksa korda oma silmnägu allikasse, vaatas iga kastmise järel kuu palgele ja hüüdis:
44. „Täis palgeil ja priske nagu sina praegu, saagu ka minu ilu kadumata õitsema!“ Siis käis ta üheksa korda ümber allika ja hüüdis käigu lõpetamisel:
„Neitsil nägu närtsimata,
Palge puna pleekimata,
Peaks ehk kuugi kahanema,
Mina siiski kasvamaie,
Õnnel ikka õitsemaie!“
45. Selle peale kuivatas ta pikkade juustega oma palged ära ja tahtis minema hakata, kui ta silmad äkki sinna puutusid, kus noormees puu all istus. Sedamaid seadis neitsi oma sammud sinnapoole.
46. Noormees tõusis püsti, et paremini näha, mis nüüd pikemalt sünnib. Kaunis neitsi tuli ligemale ja ütles:
47. „Õiguse pärast peaksid sa raske nuhtluse alla langema, et minu saladust kuuvalgel oled luurinud; aga et sa võõras oled ja kogemata juhtumisel siia tulnud, siis tahan ma sulle süü andeks anda. Siiski pead mulle tõtt mööda tunnistama, kust sa oled, ja kuidas sa siia oled tulnud, kuhu tänini kellegi sureliku inimese jalg veel ei ole saanud?“
48. Noormees kostis viisakalt:
49. „Andke andeks, armas neitsi, kui teadmata ja tahtmata teie vastu juhtusin eksima. Pikal teekäigul kogemata siia tulles leidsin ilusa koha puu all, kuhu öömajale tahtsin jääda. Teie tulek viivitas mind magama heitmisel, sellepärast jäin istuma, arvates, et vaikselt vaatamine teile viga ei võiks teha.“
50. Neitsi ütles lahke sõnaga:
51. „Tule ööseks meile! Padjul on parem puhata kui siin vilus sambla peal.“
52. Noormees seisis natuke aega kahevahel ega teadnud, mis ta pidi tegema, kas lahket pakkumist vastu võtma ehk ära põlgama.
53. Seal ütles puuladvas üks lind teisele:
54. „Alp ta oleks, kui ta lahket palumist kuulda ei võtaks.“
55. Neitsi, kes ehk lindude keelt ei osanud, ütles sõbralikult:
56. „Ära karda midagi, vennike! Ega ma sind kurja pärast tulnud kutsuma, ma soovin sulle kõigest südamest head.“
57. Linnud kiitsid takka:
58. „Mine, kuhu sind kutsutakse, aga hoia selle eest, et verd ei anna, muidu võiksid sa oma hinge ära müüa.“
59. Sellepeale läks noormees neitsi seltsis minema.
60. Mitte kuigi kaugel allikast jõudsid nad ilusasse rohuaeda. Seal seisis uhke elumaja, mis kuupaistel nõnda hiilgas, nagu oleks selle katus ja seinad kullast ja hõbedast valatud olnud. Sisse minnes leidis noormees palju uhkeid tubasid, üks ikka ilusam teisest. Mitusada küünalt põlesid kuld-küünlajalgade peal, misläbi igal pool oli päikesesarnane valgus. Aegamööda said nad ühte tuppa, kus oli söömalaud kallite roogadega. Kaks tooli seisid laua kõrval, üks hõbedast, teine kullast. Neitsi istus kuldtooli peale ja palus noormehe hõbetooli peal istet võtta. Valges riides tütarlapsed kandsid road lauale ja koristasid hiljem jälle laualt ära, kusjuures mitte üht sõna ei räägitud ja tütarlapsed käisid nii tasase sammuga nagu oleks neil kassikäpad jalgadeks olnud.
61. Pärast sööki, kui noormees neitsiga üksi tuppa oli jäänud, vesteti magusat juttu, kuni viimaks üks punases riides naisterahvas tuli neile meelde tuletama, et aeg on nüüd magama minna. Siis viis neitsi noormehe ühte teise kambri, kus siidsäng udusulgedest patjadega seisis, käskis noormehe sinna puhkama heita ja läks ise oma teed.
62. Noormees arvas enese elusalt taevas olevat, sest et seesugust pidu ja põlve siin maapeal kuskil ei võinud olla. Ta ei teadnud ka hiljem sellest selget otsust anda, kas hääled unenäos ehk ilmsi tema sängi ümber olid laulnud. Aga üks sõna kohutas endiselt tema südant:
63. „Ära anna verd!“
64. Teisel hommikul küsis neitsi, kas noormehel lusti ei ole päriselt siia elama jääda, kus kõik nädalad muud ei olegi kui üksnes pidupäev. Kui noormees küsimuse peale kohe vastust ei andnud, lisas neiu juurde:
65. „Ma olen, nagu sa ise näed, noor, priske ja terve, ega seisa ma kellegi voli all, vaid võin teha, mis süda himustab. Siiasaadik ei ole mul meheleminemist veel iial mõttesse tulnud, aga sellest silmapilgust, kus ma sind eile õhtul kogemata näha sain, tõusid mul äkki teised mõtted pähe, sest et sina mulle meelepärast oled. Peaksid sinu mõtted minu arvamisega kokku sündima, siis ehk võiks meist aegamööda paarisrahvas saada. Rikkust ja vara on mul põhjatu palju, nagu sa iga sammu peal oma silmadega ise võid näha, sellepärast on mul võimalik igapäev kuninglikus põlves elada. Mis sul süda iial peaks soovima ja himustama, seda võiksin mina kõik täita.“
66. Ehk küll kauni neitsi lahke jutt noormehe meelt püüdis segada, siiski tuli temale õnneks veel meelde, kuidas linnud tütarlast põrguneitsiks olid nimetanud ja teda keelanud talle verd anda, ja kuidas öösel, kas unenäos ehk ärkvel, seesama keeld tema kõrvu oli tunginud.
67. Sellepärast ta kostis:
68. „Armas neitsi, ärge pange pahaks, kui teile tõega tunnistan, et kosimist nii äkitselt ei tohita käsile võtta kui hobuste vahetamist, vaid sealjuures pikemat arupidamist tarvis läheb. Lubage mulle mõni päev mõtlemise aega, siis vast hakkame kosjakaupa sobitama.“
69. „Miks ei,“ kostis kena neitsi, „minu pärast võid sa mõne nädala mõtelda ja oma südamega nõu pidada.“
70. Et nüüd noormehel kosjanõu pidamisel aeg igavaks ei läheks, talutas neitsi teda oma uhkes majas ühest paigast teise, näitas temale kõik rikkad varandusekambrid ja kirstud, mis kosilase südant pidid pehmendama.
71. Aga need varad olnud kõik nõiduseväel sünnitatud. Neitsi võis imesõrmuse abiga iga päev niisugust hoonet, rikkust ja varandust sünnitada, nagu ta aga ise tahtis. Siiski ei olnud sellel varandusel iial pikemat kestust, sest see oli tuulest tulnud ja läks hiljem kõik jälle tuulde, nii et sellest riismeidki üle ei jäänud. Et noormees seda ei teadnud, arvas ta silmakirjaks loodud rikkuse kõik tõelise olevat.
72. Ühel päeval viis neitsi teda ühte salakambri, kus hõbelaua peal üks kuldkarbikene seisis. Karbikest näidates ütles neitsi:
73. „Siin seisab minu kõige ülem varandus, mille sarnast kuskil maailmas leida ei ole. See on kallis kuldsõrmus. Peaksid sa mind kosima, siis kingin ma selle sõrmuse sulle kihlapandiks, misläbi kõige õnnelikumaks inimeseks saaksid. Aga selleks, et meie armastuse sidemel igavene kestus oleks, pead sa mulle sõrmuse vastu kolm verepiiska oma pahema käe väikesest sõrmest andma.“
74. Noormehe süda läks seda kuuldes äkitselt külmaks, sest vere tingimine tuletas korraga temale hinge müümist jälle meelde. Siiski oli ta küllalt kaval, et oma kartusest neitsile märku näidata, niisama vähe vastu vaielda. Ta ainult küsis nagu kogemata, mis lugu selle sõrmusega siis on.
75. Neitsi kostis:
76. „Ühelgi elaval inimesel ei ole tänini veel võimalik olnud selle sõrmuse vägevust põhjani tundma saada, sest et keegi salakirja tema küljes ei ole osanud ära seletada. Siiski on mul võimalik juba salakirja pooliku tundmisega palju imeasju talitada, mis ükski teine ei või teha. Pistan ma sõrmuse oma pahema käe väiksesse sõrme, siis võin ma kui lind tuulde üles tõusta ja sinna lennata, kuhu ma ise soovin. Pistan ma sõrmuse pahema käe nimeta sõrme, siis olen ma sedamaid kõikide silmis nägematu; mina näen küll ennast, niisamuti kõike, mis minu ümber, aga teised ei või mind mitte näha. Pistan ma sõrmuse oma pahema käe keskmisse sõrme, siis ei või ükski terariist, ei vesi ega tuluke mulle viga teha. Pistan ma sõrmuse pahema käe esimesse sõrme, siis võin ma tema abiga kõik asjad enesele luua, mis ma soovin ja igatsen; ma võin silmapilgu kestel hooneid ehitada ja kõiksuguseid muid asju sünnitada. Niikaua kui mul sõrmus parema käe pöidlas seisab, on käel niisugune vägi, et ta kaljud ja müürid võib ära lõhkuda. Peale selle seisavad sõrmuse küljes ka teised salamärgid, mida tänini veel keegi ei ole osanud ära seletada. Ometigi võib igaüks arvata, et nende sees vist väga palju saladusi varjul seisab.“
77. Noormehe esimene mõte neitsi juttu kuuldes oli, kuidas sõrmust mingi kavalusega enda kätte petta. Sellepärast näitas ta neitsile, nagu ei tahaks ta kuuldud juttu kogunisti tõeks pidada. Ta lootis, et neitsi ehk sõrmuse karbikesest välja võtab ja temale näitama hakkab, kus tal ehk võimalik oleks imesõrmust enda näppude vahele saada. Siiski ei julenud ta neitsi käest sõrmust näha paluda. Ta lipitses neitsi ümber, näitas lahket nägu, aga süda mõtles pettust ja pidas nõu, kuidas sõrmust võiks kätte saada.
78. Viimaks võttis neitsi põuest kuldkarbikese võtme, tahtis karbikese luku valla päästa, aga pistis siis võtme jälle endisse paika, üteldes:
79. „Sellega on meil edaspidi veel aega küll.“
80. Paar päeva hiljem tuli neil jälle jutt imesõrmusest. Seal ütles noormees:
81. „Minu arvates ei näita niisugused asjad kogunisti võimalikud olevat, mis teie sõrmuse imeväest mulle räägite.“
82. Nüüd tegi neitsi karbikese lahti ja võttis sõrmuse välja, mis kui kõige heledam päike tema näppude vahel hiilgas. Neitsi pistis nalja pärast sõrmuse oma pahema käe keskmisse sõrme, käskis noormehel noa võtta ja teda pista, kuhu ta ise tahab. Noormees tõrkus kartlikult vastu, aga kui neitsi oma tuju järele ei jätnud, pidi ta viimaks nõnda tegema. Ehk ta küll esiteks enam nalja pärast, hiljem aga tõesti igal viisil püüdis noaga neitsi külge puutuda, seisis nagu nägemata raudsein nende vahel, nii et noa tera iial neitsi külge ei läinud, kes naerdes tema ees liikumata seisis. Siis pistis neitsi sõrmuse oma nimetissõrme ja oli silmapilk mehe silmist kadunud. Lugu sündis nii imelikul kiirusel, et noormees kogunisti aru ei saanud, kuhu neitsi tema eest peitu sai. Natukese aja pärast seisis neitsi jälle naerdes, sõrmus näppude vahel, endises paigas tema ees.
83. „Näidake,“ palus noormees, „kas ka mul võimalik on sõrmusega neid naljatempusid teha?“
84. Neitsi, kes mingit kavalust ega pettust ei kartnud, andis imesõrmuse noormehe kätte.
85. Noormees tegi, nagu ei tunneks ta sõrmuse vägevust ja küsis:
86. „Missugusesse sõrme pean ma sõrmuse panema, et terariist mulle viga ei võiks teha?“
87. Neitsi kostis naerdes:
88. „Pahema käe keskmisse sõrme!“
89. Nüüd võttis noormees noa kätte ja püüdis enesele viga teha, mis temal aga kogunisti võimatu oli. Siis palus ta neitsilt juhatust, kuidas sõrmuse väel kive ja kaljusid võib lõhkuda. Seepeale viis neitsi noormehe õue, kus üks sülla kõrgune munakivi seisis.
90. „Nüüd pane,“ õpetas neitsi, „sõrmus oma parema käe pöidlasse ja löö siis rusikaga kivi peale, küll sa siis näha saad, mis vägi sinu käel on.“
91. Noormees tegi nõnda ja nägi imestades, kuidas kivi tema rusika löögil tuhandeks killuks pudenes.
92. Seal mõtles mees: kes õnnekorda sarvist ei oska kinni sasida, on rumal, sest et läinud õnn teist korda enam tagasi ei tule. Kivi lõhkumisest magusat juttu vestes, pani ta nagu teadmata mängides sõrmuse oma pahema käe nimeta sõrme.
93. Neitsi hüüdis:
94. „Nüüd oled sa minu silmale niikaua nägemata, kui sõrmuse nimeta sõrmest ära võtad.“
95. Aga noormehel ei olnud seda tahtmist, vaid ta läks kiiresti mõned sammud eemale, pistis seal sõrmuse pahema käe väiksesse sõrme ja tõusis kui lind lendu. Kui neitsi teda kõrgel lendamas nägi, pidas ta esiotsa ka seda katsetükki naljatamiseks ja hakkas seepärast hüüdma:
96. „Tule tagasi, vennike! nüüd oled sa näinud, et ma sulle tõtt rääkisin!“
97. Aga kes enam tagasi ei tulnud, oli noormees; nüüd märkas neitsi pettust ja hakkas kibedasti oma õnnetust kaebama.
98. Lendu läinud noormees ei peatanud varem, kui ta mõne päeva pärast kuulsa targa juurde tagasi jõudis, kelle käest ta minnes linnukeelt oli õppinud.
99. Targal oli otsatu suur rõõm, et mehel teekäik nii hästi korda oli läinud. Ta hakkas sedamaid sõrmuse pealt salakirja seletama, mis temal seitse nädalat aega viitis, enne kui sellega valmis sai. Selle peale andis ta noormehele põhja konna hukkamiseks nõnda õpetust:
100. „Sa pead enesele ühe raudhobuse laskma valada, ise hobuse selga istuma ja kahe sülla pikkuse raudoda kätte võtma, mida sa üksnes sel viisil jõuad kanda, kui imesõrmus sinu parema käe pöidlas seisab. Oda jämedus peab keskmise kase tüvikuga ühte minema ja mõlemad otsad olgu ühte viisi teritatud. Oda keskele pead kaks kümnesüllast tugevat raudahelat kinnitama, mis konna jõuavad kinni pidada. Niipea kui konn on raudodasse hammustanud, nii et teravad otsad alt ja pealt lõualuust läbi lähevad, pead sa kui tuul raudhobuse seljast maha kargama, tema suust välja jooksma ja ahelate otsad nõnda raudvaiadega maa sisse kinnitama, et ükski jõud neid sealt välja ei saa. Kolme ehk nelja päeva pärast on koleda elaja ramm nii pikalt raugenud, et sa tema ligidale tohid minna. Siis pane imesõrmus parema käe pöidlasse ja noti ta hoopis surnuks. Sinna minnes peab sõrmus sul pahema käe nimeta sõrmes seisma, et kole loom sind näha ei võiks, muidu rabaks ta sind oma pika sabaga surnuks. Kui kõik asjad oled korda toimetanud, siis kanna selle eest hoolt, et sa sõrmust ära ei kaota ja et keegi kavalusega kallist vara sinu käest ei saaks varastada.“
101. Mees tänas tarka õpetuse eest ja lubas temale hiljem vaevapalka maksta, aga tark kostis:
102. „Mina olen sõrmuse salakirjade seletamisest niipalju tarkust tundma õppinud, et mul muud varandust enam tarvis ei ole.“
103. Nõnda lahkusid nad üksteisest, ja noormees tõttas koju poole minema, mis temal nüüd raske ei olnud, sest et ta linnu kombel lennata võis, kuhu ise tahtis.
104. Paari nädala pärast koju tulles, kuulis ta rahva suust, et kole põhja konn juba ligidal olla, mispärast inimesed kartsid, et ta igapäev üle piiri võib tulla. Kuningas laskis igal pool avalikult kuulutada, et ta sellele mehele, kes koledale metsalisele otsa võiks teha, ühe osa oma kuningriigist tahab kinkida ja pealegi veel oma tütre temale naiseks anda.
105. Mõne päeva pärast astus meie noormees kuninga ette ja rääkis seal, et temal lootust on koledat metsalist ära hukata, kui kuningas temale kõik tarvilised abiriistad laseb valmistada. Kuningas lubas rõõmuga kõik teha lasta, mis mehele tarvis pidi minema.
106.Nüüd kutsuti ümberkaudu kõik targad ametimehed kokku. Need pidid esiteks raudhobuse valama, siis suure oda tegema ja viimaks ka raudahelad, mille rõngad kahe tolli jämedused olid. Aga kui kõik valmistused korras olid, leiti raudhobuse raskus nii suur olevat, et sada meest teda paigast ei jõudnud liigutada. Nüüd ei olnud noormehel paremat nõu kui üksnes oma imesõrmuse abil hobune edasi viia.
107. Kogemata andis temale siin kaarnanokk tarvilikku õpetust:
108. „Istu raudhobuse selga ja nihuta ennast oda otsa vastu maad toetades edasi, nagu tahaksid lootsikut kaldalt lahti tõugata.“
109. Noormees täitis õpetust ja nägi edasi saamise sel viisil võimaliku olevat.
110. Kole metsaline ei olnud enam penikoormatki rajast kaugel, ajas juba eemalt suu ammuli, miska oodatud saaki tahtis vastu võtta. Ehk küll mehel hirmu pärast keha vabisema kippus ja süda jääkülmaks läks, siiski ei lasknud ta kartuse läbi endal meelemõistust segaseks minna, vaid lükkas kõigest rammust raudhobust edasi, ning oligi raudodaga tükkis, mis tal püsti käes seisis, konna suus. Ta kargas raudhobuse seljast ja oli kui välk suust väljas, enne kui kole metsaline lõualuud kokku pigistas.
111. Üks kole mõuramine, mis mitme penikoorma kaugusele kostis, andis sedamaid märku, et põhja konn oda oli hammustanud. Tagasi vaadates nägi noormees tal lõualuud kokku pigistatud olevat, aga terav odaots seisis paari jala pikkuselt pealmisest lõualuust väljas, millest arvata võis, et alumine odaots maa sees kinni seisis. Konn oli suud kinni pigistades raudhobuse puruks hammustanud.
112. Nüüd ruttas noormees ahelaid maapinna külge kinni panema, mille tarvis paari sülla pikkused tugevad raudvaiad olid tehtud.
113. Koleda metsalise surmavõitlemine vältas kolm päeva ja kolm ööd. Ta peksis vingerdades sabaga nii tugevasti vastu maad, et kümne penikoorma kaugusel maapind värises. Kui konn enam saba ei jõudnud liigutada, võttis noormees sõrmuse abiga ühe kivi maast, mida kakskümmend meest ei oleks jõudnud liigutada, ja nottis sellega senikaua metsalisele pähe, kuni tal enam elumärki nähtavale ei tulnud.
114. Otsatu suur oli igal pool rahva rõõm, kui sõnumeid toodi, et kurjem vaenlane otsa oli saanud. Võidumees võeti suure au ja iluga kuninga linnas vastu, nagu oleks ta kuningas ise. Ei olnud siin vanal kuningal tarvis tütart minna sundima, vaid tütar kippus ise vahvale mehele minema, kes üksi rohkem oli korda saatnud, kui kõik teised kõige suurema sõjaväega.
115. Mõne päeva pärast valmistati uhked pulmad, mis neli nädalat vältasid, ja kuhu kõik ümberkaudsed kuningad olid kokku tulnud seda meest tänama, kes maailma kõige kurjemast vaenlasest oli päästnud.
116. Aga pulmailu ja rahva rõõm olid unustanud, et koleda metsalise keha matmata jäänud. Sellepärast võttis kuninga väimees nõuks, Hommikumaa targalt abi minna otsima, mis temal sõrmuse abil ka raske ei olnud, sest et ta linnutiibadel sinna võis lennata.
117. Nagu vanasõna ütleb, ei seisa ülekohus kaua kotis, ja pettusel võidetud vara kaob niisama kiirelt, nagu ta tulnud. Seda pidi kuninga väimees varastatud sõrmuse pärast nüüd tundma õppima.
118. Põrguneitsil ei olnud ööl ega päeval kusagil enam mahti, enne kui ta varastatud sõrmuse jälile sai. Kui ta nõiduseväel sõnumi oli saanud, et kuninga väimees linnukombel targa juurde pidi tulema, moondas ta enese kotkaks ja keeritas nii kaua pilvedes kui oodatud lind tema vaatepiirile jõudis, keda ta oma sõrmusest kohe ära tundis, mis paelaga linnu kaelas rippus. Kotkas laskis ennast linnule selga, ja sel silmapilgul, kui ta küüntega linnust kinni sasis, oli ta nokaga juba sõrmuse linnu kaelast ära kiskunud.
119. Nüüd laskus kotkas oma saagiga maha, kus nad silmapilk mõlemad jälle endisel inimese kujul teineteise kõrval seisid.
120. „Nüüd oled sa, ülekohtune, mul käes!“ hüüdis põrguneitsi. „Sina petis ja varas, keda ma kui armsamat vastu võtsin, ja sinu eest heldesti hoolt kandsin. Kas see oli minu palk? Sina petsid kallima varanduse ära, ja lootsid kui kuninga väimees õnnelikult elada, aga nüüd on lugu ühe korraga teisiti läinud. Sina oled minu voli all ja pead mulle kõige ülekohtu eest vastama.“
121. „Andke andeks, andke andeks,“ palus kuninga väimees, „ma tunnen küll, et ma raskesti teie vastu olen eksinud ja kahetsen kõigest südamest oma süüd.“
122. Neitsi kostis:
123. „Sinu palved ja kahetsemised on hiljaks jäänud ja ei või sind nüüd enam aidata. Mina ei tohi sinu peale armu heita, see oleks mulle häbiks ja rahvale naeruks. Sa oled kahevõrra minu vastu eksinud, esiteks minu armastust põlanud ja siis minu sõrmuse varastanud. Selle eest pead sa nuhtlust saama.“
124. Nõnda üteldes pistis ta sõrmuse oma parema käe pöidlasse, tõstis mehe kui takukoonla sülle ja läks temaga minema.
125. Nende tee ei läinud sel puhul mitte endisesse uhkesse elumajasse, vaid ühte kaljukoopasse, kus raudahelad seina küljes rippusid. Neitsi võttis ahelad, köitis mehe käed ja jalad ahelate külge, nii et ta sealt kuhugi ei võinud pääseda, ning ütles siis vihase häälega:
126. „Siin pead sa elu otsani vangis olema. Ma lasen sulle iga päev nii palju toitu anda, et sa nälga ei sure, aga lahtipääsemise lootust ei tohi sul iial olla.“ Selle otsusega läks põrguneitsi oma teed.
127. Kuningale ja tema tütrele tulid nüüd rasked leinapäevad, kui nädal nädala järele mööda jõudis ja väimees tagasi ei tulnud, ega mingit sõnumit enesest ei andnud. Kuningatütar nägi sagedasti unes, et tema abikaasa väga rasket piinapõlve kannatab, sellepärast palus ta oma isa, igalt poolt tarkasid lasta kokku kutsuda, kes ehk võiksid otsust anda: kus kadunud mees elab ja kuidas teda võiks päästa.
128. Aga kõik kutsutud targad ei võinud muud kuulutada, kui et mees küll elus, aga raskes piinapõlves olevat. Ometigi ei teadnud keegi neist kohta nimetada, kus ta pidi elama, ehk kust teda võiks otsida.
129. Viimaks toodi üks kuulus Põhja tark kuninga ette, kes niipalju teadis otsust anda, et kuninga väimees Hommikumaal vangis olla, aga mitte inimeste, vaid ühe vägeva looma meelevalla all.
130. Nüüd läkitas kuningas oma saadikud juhatatud jälgedel Hommikumaale kadunud väimeest otsima. Need olid õnnekombel selle vana targa juurde saanud, kes imesõrmuse kirjad ära oli seletanud ja sealt salatarkust saanud, mis kõigil teistel teadmata jäänud. See tark leidis peagi tarviliku otsuse ja ütles:
131. „Mees on nõiduseväel vangis, aga teie ei või teda minu abita lahti päästa; ma pean ise teiega seltsis sinna minema.“
132. Nõnda läksid nad teele ja said lindude juhatusel mõne päeva pärast sinna kaljukoopasse, kus kuninga väimees juba ligi seitse aastat rasket vangipõlve oli kannatanud. Tark päästis nõiduseväel mehe ahelate kütkest.
133. Nüüd tulid pikkade hädapäevade pärast rõõmupäevad, mis mehel elu otsani kestsid, aga sõrmust ei saanud ta enam tagasi — ega ole ka hiljem kellegi silm enam imesõrmust näinud.
1. Once upon a time there lived, as the old folks say, a very hideous beast who, upon coming down from the northern lands, happened across some of the people and animals of the world, and gradually all the living things on earth would have been destroyed if no one could find aid against him.
2. He had the body of an ox and two frog-like short front legs and two long hind legs as well as the tail of a snake 10 feet long at the end of his body, which is why he went along as a frog, but at every jump he covered half a league of land. Fortunately he stayed in the same place for a few years where he once landed, and he did not move on until all the surrounding areas had been picked clean.
3. His body was completely covered with armor stronger than stone and iron so that nothing could hurt him. His two large eyes shone day and night like bright candles and whosoever had the misfortune to see them were compelled to go into his mouth. The people and animals therefore went to feed him so that he never needed to go one step further.
4. The kings of the surrounding lands promised an endless, enormous wealth to the man who, through sorcery or some other power, could destroy the beast, which is why so many tried their luck; however, their endeavors all failed. So the great forest was once set on fire where this hideous beast was located; the forest was burned down, but the villain did not suffer the slightest harm from the fire.
5. Stories inherited from the words of the older people had of course been published, saying that no one can gain power over the beast except through the Seal of Solomon, upon which are secret letters that give instruction on how the beast can be killed. But first, no one knew where the ring was currently hidden, and there were just as few wisemen who could explain the mystery.
6. One young man with as bold a heart as clever a head finally drank from the chalice of fortune and took the advice to go searching for a road which could, by happy chance, lead him to the ring.
7. He took a road towards the east and after a couple of years he met with one of the famous wisemen of the East and started to ask for advice on how this course of action could most easily proceed.
8. The wiseman offered this advice:
9. “The little wisdom possessed by humanity cannot help you here, but the birds of God under heaven will be your best guides, if you wish to study their language. I can teach you this if you would like to stay with me.”
10. The young man accepted the kind offer with gratitude, saying:
11. “In which case I will not be able to repay your kindness, but if all goes well with my quest then I will give you much in return for your help.”
12. Afterwards the wiseman boiled nine different kinds of herbs that he had gathered secretly in the moonlight into a potion, of which he gave nine spoonfuls a day for three days to the young man and through which the young man came to learn the language of the birds.
13. Upon the young man’s departure, this wiseman said:
14. “Should you be lucky enough to find King Solomon’s ring and take it into your own hands, then return here so that I can explain the ciphers on the ring to you, for there is no other wiseman like me on earth right now who could explain this secret to you.”
15. Upon leaving the wiseman, the young man felt as if the world had changed already on the second day. Now he no longer went anywhere alone, but found companions everywhere because he knew the language of the birds, which revealed to him wisdom that no living person could have taught him. Still, he hadn’t yet heard anything about the ring.
16. Now it came to pass one evening, when, weary from the long journey and heat, he had sat down early to eat in the woods under a tree and high above on top of the tree, two beautiful strange birds with variegated feathers talked among themselves about him.
17. The first bird said:
18. “I know this rider of empty wind under the tree who has traveled across the country for a long time, yet still cannot be tracked. He is looking for the missing ring of King Solomon.”
19. The second bird responded:
20. “In my opinion, he should go to the maiden of hell for help, she could likely guide him to the ring. If the ring is not in the maiden’s own hand, then she surely knows who has the rare thing.”
21. The first bird said:
22. “It would be good otherwise, except where does he find the maiden of hell who does not have a fixed location anywhere, but is here today and gone tomorrow: may as well try and catch the wind!”
23. The second bird responded:
24. “I obviously don’t know how to tell where her current location is, but in three days she will go to wash her eyes in the spring of dew as she does every full moon, lest the joy of her youth fade away and the crows feet of old age wrinkle her eyes.”
25. The first bird said:
26. “The dew spring is not far from here, let’s go watch her in the action for fun.”
27. “For me too, if you will,” the second bird answered.
28. The young man instantly received the advice to go and look for the dew spring in the wake of the birds. However, two things worried him. Firstly, that he might accidentally sleep longer and remain there when the birds leave, and secondly, that he had no wings upon which he could follow on the heels of the birds. The fatigue from the journey did not allow him to watch over the birds until the end of the night, but compelled him to close his eyes. Still, he did not have to worry about a peaceful night’s sleep that night. He woke up several times so that he would not miss seeing the birds leave.
29. It was therefore a great relief for him when, at the rising of the sun, he raised his eyes to the tops of the trees and found the mottled companions still motionless, their beaks tucked under their wings.
30. He ate a light breakfast and then waited for the birds to leave. But they didn’t seem to be going anywhere yet that morning. They flew, either for fun or in search of food, from one tree to another, they did these empty activities until evening and then went to rest again in the same place where they were the night before. The same story was repeated on the second day.
31. It was not until the middle of the third day that one bird said to the other:
32. “Today we need to go to the dew spring to watch the maiden of hell wash her eyes.”
33. However, they stayed there until noon.
34. In the afternoon, however, they both took flight and made their way south immediately. The young man’s heart pounded in fear that the guides might disappear from his sight. But the birds had not yet flown too far when they sat down on a tree branch.
35. The young man ran after them, the skin of his back was drenched in sweat and his breath was caught in his chest. After three periods of rest, the birds reached a small clearing, on the edge of which they took place on a high tree branch.
36. When the young man later got there, he saw a spring in the middle of the clearing; here he sat down under the same tree upon which the birds had perched. He sharpened his ears to hear what the companions were saying to each other.
37. “The sun has not yet set,” said one bird, “we will have to wait a long time before the moon rises and the maiden comes to the spring. Can you see if she notices the young man under the tree?”
38. The second bird answered:
39. “It cannot come to be that she does not see nor sense the smell of the young man. I hope that the young man is so sharp as to not get trapped in her web.”
40. The first bird added:
41. “We can probably see how they get along with one another.”
42. A part of the evening had already passed and the full moon had risen high above the forest, when the young man heard a bit of commotion from the forest; a few glances later a girl came out of the shadow of the woods, took a gliding step over the grass to the spring, as if her feet had barely touched the ground. The young man had to admit in his heart that he had never seen a more radiantly beautiful maiden in his life. He did not dare to lift his eyes from the maiden.
43. The maiden went to the spring without noticing the young man, raised her eyes to the moon, fell to her knees, washed her eyes in the spring nine times, looked at the moon’s face after each washing, and shouted:
44. “Full-faced and fresh like you are now, let my beauty flourish without fading!” Then she walked around the spring nine times and at the end shouted:
“The maiden’s face amaranthine,
Face rosy without fading,
Perhaps the moon shall wane,
But I will grow in beauty,
Blooming in happiness!”
45. After that she dried her face with her long hair and wanted to leave, when her eyes noticed the young man sitting under the tree. The maiden instantly set her steps in that direction.
46. The young man stood up to see what was happening better. The beautiful maiden came closer and said:
47. “It would be right that you receive punishment for having seen my secret in the light of the moon; but because you are a stranger and have come here by accident, I want to forgive you. However, you must tell me the truth of where you are from and how you have come here, where no mortal human has ever set foot until this day?”
48. The young man replied politely:
49. “Forgive me, dear maiden, if I unknowingly and unwillingly wronged you. While coming through here on a long journey I chanced upon a beautiful place under a tree where I wanted to spend the night. Your arrival delayed me from falling asleep, so I sat down, thinking that watching quietly would not hurt you.”
50. The maiden said kindly:
51. “Come and stay with us for the night! It is better to rest on a pillow than on the cool moss here.”
52. The young man stood undecided for a little while, not knowing whether he should accept the kind offer or reject it.
53. At that point one bird on the tree branch said to the other:
54. “He would be foolish if he did not take the kind offer.”
55. The maiden, who may not have understood the bird language, said warmly:
56. “Don’t be afraid, little fellow! I have not come to call on you for evil, I wholeheartedly wish you all the best.”
57. The birds approved back:
58. “Go where you are invited, but be careful to not give any blood, otherwise you might sell your own soul away.”
59. Then went the young man together with the maiden.
60. Not too far from the spring, they reached a beautiful grass garden. There stood a magnificent house, which shone so brightly in the moonlight, as if its roof and walls were cast in gold and silver. Upon entering, the young man found many marvellous rooms, each one more beautiful than the last. Several hundred candles burned on golden candlesticks, so that there was sunshine-like light everywhere. Gradually they came into a room with a dining table and expensive dishes. Two chairs stood beside the table, one in silver and the other in gold. The maiden sat upon the golden chair and asked the young man to take a seat on the silver chair. Girls in white clothing carried dishes to the table and later cleared them away from the table, not saying a single word, and the girls walked as smoothly as if they had cat paws for feet.
61. After the meal, when the young man had been left alone in the room with the maiden, a sweet story was told until finally a woman in red came to remind them that it was now time to go to bed. Then the maiden took the young man to another chamber, where there stood a silk bed with feather down pillows, told the young man to rest here, and went on about her way.
62. The young man thought to himself that he must be alive in heaven for there could be no such party or lifestyle anywhere on earth. He also did not know later on whether to make a clear decision as to whether the voices in his dream had actually been sung around his bed. But one sentence still terrified his heart:
63. “Don’t give blood!”
64. The next morning, the maiden asked whether the young man would not have true happiness if he continued to live here, where every week was nothing more than a holiday. When the young man did not immediately give an answer, the maiden added:
65. “I am, as you can see, young, strong, and healthy, nor am I under anyone’s authority, but can do what my heart desires. So far, I’ve never thought of masculinity, but from the moment I inadvertently saw you last night, other thoughts have suddenly come to my mind because you are pleasing to me. Should your thoughts coincide with my opinion, then perhaps we could become a couple over time. I have an abundant wealth and fortune, as you can see with your own eyes with every step, which is why I can live like royalty everyday. Whatever your heart should wish for or desire, I could fulfill.”
66. Although the kind story of the beautiful maiden indeed tried to confuse the young man, he fortunately still remembered how the birds had called the girl a maiden of hell and had forbidden him to give her blood and how at night, whether in his dream or while awake, the same warning had penetrated his ears.
67. Which is why he replied:
68. “Dear maiden, please do not be upset if I truthfully admit to you that courtship should not be treated as abruptly as an exchange of horses, but that a longer discussion is necessary. Allow me a few days to think, and then perhaps we will become engaged to marry.”
69. “Why not,” replied the kind maiden, “for me, you may think it over for a few weeks and consult with your heart.”
70. So that the young man would not grow bored of considering their marriage, the maiden led him from one place to another in her magnificent house, showing him all the rich treasure chests and coffins that were meant to soften the heart of the suitor.
71. But these possessions were all born from witchcraft. With the help of a miraculous ring, the maiden could create such a building, wealth, and fortune everyday as she wished. However, this treasure never lasted any longer than a day for it had come from the wind and later all went into the wind again, so that no remains were left behind. Because the young man did not know this, he thought that the fortune, created for hypocrisy, was completely real.
72. One day the maiden took him to a secret chamber, where a golden box stood on a silver table. Presenting the box, the maiden said:
73. “Here stands my foremost treasure; nothing like it can be found anywhere in the world. This is an expensive gold ring. Should you marry me, then I will gift this ring to you as a pledge that you will become the happiest person. But in order for the bond of our love to last forever, you must give me three drops of blood from the smallest finger of your left hand in exchange for the ring.”
74. The young man’s heart suddenly went cold when he heard that, because the blood deal reminded him again of selling his soul. However, he was cunning enough to show her no sign of fear, he did little to argue with her. He only asked, as if by accident, what the story of that ring might be.
75. The maiden answered:
76. “To this day, no living person has yet been able to fully appreciate the power of this ring, because no one has been able to explain the secret cipher on its side. However, I can already perform many miracles, which no others can do, with only half the knowledge of the secret. I put the ring on the little finger of my left hand so that, like a bird, I can ascend into the wind and fly to wherever I wish. I put the ring on the ring finger of my left hand, and I am instantly invisible to all; of course I see myself and all that is around me, but others cannot see me. I put the ring on the middle finger of my left hand and then no blade, nor water, nor fire will hurt me. I put the ring on the index finger of my left hand, then with its help I can create for myself all things that I desire and yearn for; I can construct buildings and birth all sorts of other things in the blink of an eye. As long as the ring is on the thumb of my right hand, my hand has such power that it can break rocks and walls. In addition, there are other secret symbols on the side of the ring that no one has yet been able to explain to this day. Still, everyone may think that there must be many secrets hidden within them as well.”
77. The young man’s first thought when he heard the maiden’s story was how to take the ring for himself through some sort of cunning trick. Therefore he acted as if he would not want to believe in the story at all. He hoped that the maiden would perhaps take the ring out of the box and show him where he might be able to get the miracle ring between his fingertips. However, he did not dare ask the maiden to see the ring. He fluttered around the maiden, showed a kind face, but his heart pondered on the deception and counseled on how he might get the ring.
78. Finally, the maiden took the key to the golden box from her bosom, wanting to unlock the box, but she put the key back in its place once more, saying:
79. “We still have time for that in the future.”
80. A few days later they again talked about the miracle ring. The young man then said:
81. “In my opinion, these miraculous things you tell me about the ring do not even seem possible.”
82. Now the maiden opened the box and took out the ring that shone like the brightest of suns between her fingertips. The maiden teased with the ring on the midde finger of her left hand, and commanded the young man to take the knife and stab it wherever he wanted. The young man reluctantly resisted, but if the maiden did not leave her mood, then he would finally have to do so. Perhaps he was indeed joking at first, but later on he really did try every way to touch the maiden with the knife, standing like an unseen iron wall between them, so that the blade of the knife never touched the maiden, who stood motionless in front of him laughing. Then the maiden put the ring on her index finger and vanished from the man’s sight. Everything happened at such a strange pace that the young man did not even understand where the maiden had hidden herself in front of him. After a little while, the maiden stood laughing once more, the ring between her fingers, in her former place in front of him.
83. "Show me," pleaded the young man, "is it possible for me to do these tricks with the ring as well?"
84. The maiden, who did not fear any cunning or deception, handed the miracle ring to the young man.
85. The young man pretended not to feel the power of the ring and asked:
86. "Onto which finger do I have to put the ring so that the blade could not wound me?"
87. The maiden responded with a laugh:
88. "On the middle finger of the left hand!"
89. Now the young man took up the knife and tried to wound himself, but this was completely impossible for him. Then he asked the maiden for guidance on how the power of the ring might break stones and rocks. Thereupon the maiden took the young man to the yard, where there stood a meter tall boulder.
90. "Now put," taught the maiden, "the ring on the thumb of your right hand and then strike the stone with your fist, you can then indeed see the power that is in your hand."
91. The young man did so and was amazed to see how the stone fell into a thousand shards at the strike of his fist.
92. There the man thought: he who doesn't grab the bull by the horns at first chance is a fool for past luck will not return for a second time. Talking sweetly about breaking the stone, he, as if unknowingly playing, put the ring on the ring finger of his left hand.
93. The maiden shouted:
94. "Now you won't be able to see my eye as long as you don't take the ring off of your ring finger."
95. But the young man didn't have that desire, though he quickly took a few steps back, put the ring on the little finger of his left hand, and rose like a bird in flight. When the maiden saw him flying aloft, she at first thought that he was intending to play a joke and thereafter began to shout:
96. "Come back, little fellow! now you have seen that I told you the truth!"
97. But he who did not return was the young man; now the maiden noticed the deception and began to complain bitterly about her misfortune.
98. The young man who flew did not stop until he returned a few days later to the famous wiseman, from whom he had learned the bird language.
99. The wiseman was overjoyed that the man's journey had gone so well. He instantly began to interpret the ciphers on the ring, which took him seven weeks to complete. After this he taught the young man how to kill the frog of the north:
100. "You must cast an iron horse for yourself, sit upon the horse, and take up two meter-length iron spears, which you can only hold in this way when the miracle ring is on the thumb of your right hand. The coarseness of the spear must coincide with the middle of the birch's trunk and both ends must be sharpened in the same way. In the middle of the spear, you have to fasten two ten-meter strong iron chains that the frog can hold on to. As soon as the frog has bitten into the iron, so that the sharp ends pass through the top and bottom of the jaw, you must bound off the iron horse's back like the wind, run out of his mouth, and fasten the sharp ends of the chains into the ground with the iron piles so that no force can get them out of there. After three or four days, the ugly beast will have languished for so long that you may go near him. Then put the miracle ring on the thumb of your right hand and he will be slain completely. When you go there, the ring must be on the ring finger of your left hand, lest the ugly beast should see you, otherwise he will kill you with his long tail. When you have completed everything, then take care that you do not lose the ring and that no one with cunning can steal the precious treasure from you."
101. The man thanked the wiseman for his teachings and promised to pay him back later, but the wiseman replied:
102. "I have learned so much wisdom from interpreting the ring's ciphers that I no longer need any other fortune."
103. So they took leave from one another, and the young man rushed home, which was now no longer difficult for him, for he could fly like a bird to wherever he wanted.
104. Upon returning home a few weeks later, he heard from the people that the ugly frog of the north was already near, which is why people feared that he might come across the border any day now. The king had it publicly proclaimed everywhere that he wanted to give a part of his own kingdom and, moreover, even give his daughter as a wife to the man who could put an end to the ugly beast.
105. A few days later, our young man stood before the king and said that he had hope that he could kill the ugly beast, if the king shall make ready for him all the necessary tools. The king gladly promised to have everything made that the man needed in order to go.
106. Now all of the wise tradesmen were called together. They first had to cast an iron horse, then make a large spear and finally also the iron chains, the rings of which were two inches thick. But when all the preparations were in order, the weight of the iron horse was found to be so great that a hundred men could not move it from its place. Now the young man had no better advice than to carry the horse exclusively through the aid of his miracle ring.
107. Unintentionally, the crow's beak gave him the necessary instruction here:
108. "Sit on the back of the iron horse and shift yourself against the tip of the spear, pushing off from the ground, as if you wanted to push a canoe off from the shore."
109. The young man followed the instructions and saw that it was possible to go forward in this way.